Seiklused botaanikaaias

Kauaaegsel puittaimede kollektsiooni kuraatoril (töörühma juhatajal) Aleksei Paivelil oli komme varahommikuti ringkäigul taimede vaatlusi teha ja samas taimede suvised hooldajad tööle panna.

Kord taas dendraariumi (puittaimede ekspositsiooni) servaalale rododendronite juurde minnes läks Aleksi (nagu kaastöötajad teda hüüdsid) samm kiireks ja ta hüüdis: „Vaadake, keegi on poola telgi põõsaste vahele üles pannud!“ ja tormas edasi. Lähemale jõudes aga selgus, et ööga oli täide õide puhkenud erkoranžide õitega jaapani rododendroni põõsarühm. (botaanikaaia pärimus, umbes 1985)

Ühel kevadel hooldasin roosipeenart. Olin teistest pisut eemal. Järsku kuulsin pargirooside juurest müüri tagant hirmsat raginat. Et tol ajal piirdeaeda korralikult ümber polnud, arvasin, et tegemist on jälle põdraga. Mõtlesin, et kuhu ma siis nüüd jooksen – kas lähedalasuva elupuu taha või eemal olevate kolleegide poole. Suur oli aga mu jahmatus, kui ragin järsku katkes ja hops! oli müüri peal järsku väike jänes. Rahulikult nuusutas ta lähiümbrust ja siis minust välja tegemata maandus ta rooside vahele omi asju ajama. (Else Liventaal, 1998-1999)

Ühel päeval rosaariumis töötades kuulsin järsku mingeid kohutavaid huilgeid. Esialgu ehmatasin ja arvasin, et midagi on juhtunud. Tõstes pea avanes selline vaatepilt: murul lebas kõhuli naisfotograaf ja püüdis pildistada imikuid, keda oli sinna tekkinud (koos emade ja isadega) nagu nõiavitsaga vehkimise tulemusena oma kolm-nelikümmend. Et lapsed olid erinevas vanuses (1-2 kuust kuni aastani) oli seltskond erinevas meeleolus. Pildile saamiseks olid lapsed kärudest välja tõstetud ja püüdlikult murule rivisse istuma pandud. Selle tulemusel oli mõni neist rõõmsalt oma paarihambalise suukese naerule ajanud ja lõi rõõmsalt käsi kokku, kõrval lösutas hapu ilmega veel mitte kõige tugevama seljakesega noorem sõber. Mõni ei tahtnud ema sülest lahkuda ja sõprade keskele asuda, vedades suu väga eriskujuliseks ja lastes kuuldavale erilisi hääletoone. Mõni neist aga kippus kõvahäälselt protestides tagasi sülle. Maailmarändurid roomasid kulm kipras juba rivist oma teed. Kogu seda kakofooniat täiendas kõleda ja kõva häälega huilates fotograaf, püüdes neid meelitada kenasti pildile tulema ja olema. Pilt oli ühtaegu koomiline ja samas ka ahastama panev. (Else Liventaal, aasta oli ilmselt 2009)