Avamaakollektsioonid

Enamiku avamaaekspositsioonide paigutuse ja kujunduse autoriks on maastikuarhitekt Aleksander Niine (1910-1975).

Kõige suurema pindalaga on süstemaatilisel (sugulus-) põhimõttel rajatud dendraarium, mille idaosas kasvavad paljasseemnetaimed, kesk-, lõuna- ja lääneosas aga katteseemnetaimed. Katteseemnetaimede (õistaimede) sugukonnad on paigutatud akad. A. Grossheimi süsteemi järgi. Dendraariumi taimestamist alustati 1963. a. Kõige enam taimi istutati dendraariumi aga aastatel 1965–1972.

Süstemaatilisel põhimõttel rajati ka alpinaarium, kus algselt, 1970-1973.a lähtuti taimede istutamisel A. Grossheimi ja pärast rekonstrueerimist 1986-1989.a A. Engleri süsteemist. Viimastel aastatel on alpinaariumisse uute taimede istutamisel lähtutud taimedele sobivaima kasvukoha leidmisest.

Ülejäänud avamaaekspositsioonid on kujundatud sordiaretus-ajaloolisel ja/või iluaianduslikul põhimõttel. 1964. a taimestati rosaarium, 1968. a astilbede ja iiriste, 1969. a aed-leeklillede (flokside), 1973. a kõrgekasvuliste püsikute ja liiliate ekspositsioon. 1996. a rajati kõrreliste ning 2000. a tarbetaimede ekspositsioon ja uue palmimaja esised peenrad. Aastatest 2002-2005 on uutel ekspositsioonialadel krookused, nartsissid, varjulembesed sibul- ja mugulsibultaimed ning liiliad.

Liigikollektsioonidesse on valitud taimi Eestile sarnase kliimaga piirkondadest nii, et selles oleks esindajaid võimalikult paljudest sugukondadest ja perekondadest. Kollektsiooni koostamisel on eelistatud oma kodumaal kaitsealuseid, haruldasi ning ohustatud taimi.

Sordikollektsioonide eesmärgiks on säilitada taimi erinevatest aretusperioodidest ja sordirühmadest, eriti aga vanu või kohalikke sorte.