Aleksander Niine 100

Aleksander Niine (Spuhl), maastikuarhitekt
10.VIII 1910 -23.I 1975

„Inimese ja teda ümbritseva looduse omavahelistes suhetes on sageli kerkinud probleeme, mis on andnud ainet teaduslikeks uurimusteks ja kunstilisteks lahendusteks. Tänapäeva arvuka elanikkonna ja ulatusliku tootmise tõttu ei saa keskkond, kus inimene elab ja töötab kujuneda stiihiliselt. Inimene peab seda ise teadlikult kujundama. Kuidas teha seda nii, et see rahuldaks kõiki, oleks funktsionaalne, ökonoomne ja kaunis? Ilmneb, et sageli nii lihtsana näivad küsimused ei olegi lihtsad lahendada ja, vastupidi, keerukate probleemide lahendamine on väga lihtne, kui tunda kujundamise põhialuseid.“

Aleksander Niine pärines vanast aednike suguvõsast. Tema isa rajas Haapsalus Niine tänaval suure aia.

1917-1923 õppis Haapsalu 1. algkoolis
1923-1929 õppis Läänemaa ühisgümnaasiumis
1929-1931 õppis Vahi aiandus-mesinduskoolis
1931-1932 praktiseeris Tartus Eerika puukoolis
1932-1933 teenis Eesti kaitseväes
1934-1935 oli Haapsalu linnaaednik
1936. aastal jätkas õpinguid Inglismaal Readingi ülikoolis ning lõpetas selle 1939. aastal.
1939-1940 oli Tallinnas Loodushoiu ja Turismi Instituudis iluaianduse eriteadlane
1940-1950 oli Tallinna linna aiandusosakonna juhataja
1950. aastast alates oli Eesti NSV TA asutustes teadur
1961. aastast oli Tallinna Botaanikaaia maastikuarhitektuuriosakonna juhataja
1942-1974 oli põhitöö kõrvalt ERKI maastikuarhitektuuri õppejõud (1944-1950 dotsendi kohusetäitja)
1965. aastal kaitses Tartus põllumajanduskandidaadi väitekirja, milles käsitles kaasaja Eesti maastikuarhitektuuri

Aleksander Niine on koostanud palju haljastus- ja maastikukujundusprojekte, neist on teostatud üle 40, sealhulgas Tallinnas Tõnismäe haljak (Vabastajate väljak) ja Viru tänava nurga haljasala, Rävala puiestee (endine Lenine puiestee) koos Teatri väljakuga (mõlemad 1946) ning Falgi park (endine Lastepark, 1957), Moskvas Üleliidulise Põllumajandusnäituse Eesti paviljoni aed (1953), Tõravere observatooriumi (1959) ja Võrtsjärve limnoloogiajaama haljastus (1961), Ilmatsalu ja Nuia paisjärve (mõlemad 1968) ning Jägala looduspargi kujundus (projekt 1969, teostatud osalt). Elutöö oli Tallinna Botaanikaaia üldplaneeringu (projekt 1959-1968) ning rosaariumi, dendraariumi ja teiste kollektsioonide detailplaani koostamine.

Oma uurimustööde tulemustest maastikuarhitektuuri ja haljastamise ning taimmaterjali valiku, omaduste ja kasutamise alal on Aleksander Niine avaldanud üle 60 teadusliku töö ja artikli ning hulgaliselt populaarteaduslikke kirjutisi. Väärtuslikud on tema kirjutised erialaajakirjades (sh. aastast 1932 ajakirjas „Aed“) ning Eesti NSV TA bülletäänides ja kogumikes (nt. What Requirements Are to Be Meti n Recreational Areas – „Man and Environment“, 1973), osa koos A. Pukiga, A. Süvalepaga, A. Veskiga, V. Veskiga, K. Kildemaga jne, ning raamatud Püsilillepeenar (1956), Ilupuud- ja põõsad (1961, koos V. Veskiga), Ilupuude ja põõsaste omaduste ning kasutamise tabel (1961), Maastikuarhitektuuri probleeme Eesti NSV-s (1965) ja Haljastaja käsiraamat (1976).

Eriti hinnatav on Niine tegevus maastikuarhitektide õpetajana. Aleksander Niine kuulus EAMS-i, Eesti Loodusuurijate Seltsi ja Arhitektide Liitu. Ta mängis Haapsalu puhkpilliorkestris ning laulis Tallinna Meestelaulu Seltsi ja K. Türnpu nimelises meeskooris.

Eesti aianduse biograafiline leksikon. Nora Tammoja (koostaja). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn, 1998. Lk. 94-95.