Päevaliiliad

Aedade kaunitarid päevaliiliad.

Päevaliiliad on kaunid püsililled, kelle õitsemise kõrghooaeg meie aedades on südasuvel, kuid üksikute liikide ja sortide õitsemine kestab maist septembrini.

Päevaliiliad (Hemerocallis) on lühikese mugulja risoomi ning lihakate, sageli muguljate juurtega püsikud, kelle pikad lineaalsed lehed on juurmised ja moodustavad kõrreliselaadse (rohulaadse) puhmiku. Nende lehterjad õied koosnevad kuuest õiekattelehest, mis liikidel on kollased kuni tellisepunased. Õied paiknevad tipust harunenud varbadel – lehtedeta õisikuvarrel- (стрелок või стрелкa). Üks õis on avatud vaid ühe päeva, sellest ka (taime) nimi päevaliilia. Üks taim õitseb siiski sõltuvalt liigist või sordist mitu nädalat.

Päevaliilia perekonda kuulub umbes 15 liiki püsikuid, kes looduses on levinud Hiinas, Mandžuurias, Mongoolias, Siberis, Koreas, Jaapanis ja Põhja-Indias. Hiinas on päevaliiliaid kasvatatud tuhandeid aastaid kui köögivilju, mille noori lehti ja õiepungi tarvitatakse toiduks; juuri ja lehti on kasutatakse rahvameditsiinis valu leevendajatena, haavade raviks, ainevahetuse kiirendamiseks jt. meditsiinilistel eesmärkidel. Esimesed andmed päevaliiliate kasvatamisest 2500 aastat tagasi on pärit Põhja-Hiinast. Kollane päevaliilia (H. lilioasphodelus) ja ruuge päevaliilia (H. fulva) toodi Euroopasse 16. sajandi keskel ning nad naturaliseerusid siin kiiresti. Eestiski  on juunis-juulis õitsev, helekollaste lõhnavate õitega kollane päevaliilia ja tellisepunaste lõhnatute õitega juulis-augustis õitsev ruuge päevaliilia aedades levinud ilutaimed.

Päevaliiliatest kui vähenõudlikest ja dekoratiivsetest püsikutest on aretatud arvukalt sorte nii Aasias, Euroopas kui ka Ameerikas. Ameerika Ühendriikides, kus päevaliiliad on väga populaarsed, registreeritakse igal aastal umbes 500 uut sorti, Ameerika Päevaliiliaseltsi andmeil on tänaseks seal registreeritud peaaegu 70 000 päevaliilia sorti. Rikkalikus sortimendis orienteerumiseks rühmitatakse päevaliilia sordid igihaljasteks, pooligihaljasteks ning puhkeperioodiga sortideks, millest viimased on kõige külmakindlamad ja meie kliimas  kasvatamiseks parimad. Kõrguse järgi jagunevad sordid kääbussortideks (kõrgus alla 30 cm), madalateks, keskmisteks ja kõrgeteks (üle 100 cm); õie suuruse järgi miniatuurseteks (õie Ø alla 7,5 cm), väikeseõielisteks ( Ø 7,5 – 11,5 cm) ja suureõielisteks ( Ø üle 11,5 cm); õie kuju järgi eristatakse 15 rühma jne. Õied on sortidel ühe-, kahe- või mitmevärvilised, sageli erivärvilise laigu või mustriga õielehel ning  säbrulise õieservaga. Eestis on päevaliilia sorte aretanud kollektsinäär Elle Ahse, kelle aretised nagu näiteks punaseõielised ’Intriig’, ’Hertsog’jt. on nägusad ja meie kliimas vastupidavad. Erinevalt päevaliilia liikidest on sordid kasvutingimuste suhtes nõudlikumad, vajavad päikesepaistelist kasvukohta ning toitaineterikast mulda, rikkalikuks õitsemiseks vajavad korrapärast väetamist ning puhmiku jagamist viie aasta järel. Sorte paljundatakse puhmiku jagamisega kevadel või augustis-septembris, mil on ka sobiv aeg taimede ümberistutamiseks.

Tallinna Botaanikaaias on eksponeeritud veidi üle 100 päevaliilia sordi, millest suur osa õitseb juulis-augustis, kuid mitmed sordid veel septembriski.

Vanemaednik
M. Seidelberg