Lihtsad vahendid roosi-jahukaste tõrjeks

Else Liventaal, TBA vanemaednik

Aasta pimedaimal ajal, talvel kipub potiroose kimbutama üks tüütumaist seenhaigustest – roosi-jahukaste. Haigus kahjustab peamiselt noort 2…3 nädala vanust taimekudet, vanemad taimeosad tavaliselt ei nakatu. Rooside noored lehed kipruvad, muutuvad kahvatuks ja kattuvad valkjashalli jahuja kirmega. Taimed muutuvad inetuks ja nende kasv peatub, haigusest võivad tabanduda ka õievarred ja -tuped. Roosi-jahukaste lööbimist soodustavad rohke lämmastik mullas, valgusepuudus; soe ja kuiv, kuid samuti ka umbne liigniiske toaõhk; liiga kuiv muld ja järsud temperatuurikõikumised. Kui paljud neist tingimustest on sama-aegselt olemas, areneb haigus väga kiiresti – isegi paari-kolme päevaga. Esmaseks tunnuseks on enne halli kirme lööbimist kahvatud ja kiprunud lehed.

Parim viis haiguse vältimiseks oleks kindlasti soodus kasvukoht – õhurikas, parajalt jahe (umbes +15…18 °C, öösel isegi kuni +12 °C) ja valge ruum. Radiaatori kohal olev aknalaud on roosile muidugi ebasobiv, kuid parema puudumisel tuleb radiaatori külge kinnitada veeanum õhuniiskuse suurendamiseks või asetada sinna märgi käterätikuid. Samuti võib taimi paar korda päevas leige veega piserdada. Kasta tuleb mõõdukalt, muld ei tohi olla liiga märg ega ka läbi kuivada. Tuba tuleb kindlasti õhutada, kuid taimed ei tohi jääda külma välisõhu meelevalda. Tubastes oludes on jahukastega võidelda raske. Pole ju mõeldav mürkide kasutamine. Niisiis tuleb otsida abi lihtsamaist vahendeist. Esmalt tuleb ära lõigata haigestunud võrsetipud, pungad, lehed ja need hävitada.

Lihtsaim tõrjevahend, millest samas alati ka abi saadud, on puutuhk. Kellel on kodus ahjuküte või kamin, peaks varuma kindlasti lehtpuutuhka. Sellest saab abi paljude taimehaiguste vastu, samas on ta ka väetiseks. Puutuhaga võib taimede lehti lausa tolmutada, puistates seda pisut mullapinnalegi, nii on takistatud ka lehetäide ja teiste kahjurite levik. Haiged lehed on niigi inetud, seepärast ei tohiks terake puutuhka lehtedel lillesõpra enam häirida. Abi on muidugi suurem, kui tõrjega alustatakse kohe haiguse avastamisel. Puutuhast võib teha ka leotise. Selleks kulub 100 g puutuhka, millele valatakse peale 1 liiter vett, kuumutatakse segu umbes tund aega. Leotis peab jahtuma ja selginema. Pritsimiseks võetakse 0,3 liitrit leotist ja 0,7 liitrit vett. Ühe taime pritsimiseks kulub segu loomulikult vähem ja kogused tuleks võtta vastavalt vajadusele.

Jahukasteseente tegevust pärsib majapidamisseebi või rohelise seebi leotis. 1 liitri vee kohta kulub seepi 10-15 g. Seep tuleb eelnevalt hoolikalt väheses vees sulatada. Mõlema leotisega võib pritsida teisigi jahukasteõrnu aialilli või põõsaid. Üsna tõhus abivahend on nõudepesuvahend „Fairy“, mida kulub umbes pool teelusikatäit liitri vee kohta. Kellel on kodus veel kaaliumpermanganaati, võib kasutada sedagi. Pritsimisvedeliku valmistamiseks kulub 0,3 – 0,5 g kaaliumpermanganaati 1 liitrile veele (0,03-0,05 %). Suvel võib roose pritsida veel võilille või põld-piimohaka leotisega. Selleks tuleb koguda 30-40 g taimi (nii maapealseid kui maa-aluseid osi), need peenestada ja valada üle 1 liitri sooja veega ning lasta seista umbes 12 tundi. Leotis tuleb kurnata ning kurnatist täiendada veega kuni 1 liitrini. Seejärel pritsida. Kõik need vahendid pidurdavad ka teiste taimi kahjustavate seenhaiguste tegevust ja nad on taimede hooldajaile ohutumad. Abi on tõhusam, kui pritsimisi korratakse 2-3 korda 3-5-päevaste vahedega.

Kui need tõrjevahendid ei aita, võib loomulikult kasutada aiaärides pakutavaid keemilisi tõrjevahendeid, kuid siis tuleb meeles pidada, et neid ei tohi kasutada eluruumides. Samuti ei sobi sinna tuua ka värskelt pritsitud taimi.