26. jaanuar on Tallinna Botaanikaaia asutaja Johan Eichfeldi sünniaastapäev

Põllumajandusteadlane, bioloog, ühiskonnategelane Johan Eichfeld sündis 26. jaanuaril 1893. a. Järvamaal Väätsal Piiumetsa külas maata talupoja peres.
Esmase koolihariduse sai ta Piiumetsa külakoolis ja Väätsa ministeeriumikoolis, lõpetas aga 1909. a. Paide linnakooli.

Edasine elutee viis mehe 1910. a. Leetu, kus ta oli mitmes paigas telegrafistiametis kuni 1914. aastani. Samal aja õppis ta täiendavalt eksternina reaalprogrammi alusel. Ka I maailmasõjas oli ta telegrafist.
1918. – 1923. a. jätkus haridustee juba Petrogradis Põllumajandusinstituudis. 1923. – 1940. a. oli J. Eichfeld Üleliidulise Taimekasvatusinstituudi polaarosakonna direktor ja 1940. – 1951. a. Instituudi direktor.

1924. a. loodi tema algatusel Koola poolsaarele Hibiinidesse katsejaam, kus ta uuris taimekasvatuse võimalusi Kaug-Põhjas. Uuriti nii põllu-, köögivilja- kui marjakultuuride kasvuvõimalusi ja sordiaretust. Katsejaamas kasvas ka palju ilutaimi ning J. Eichfeldi tegevuse tulemusena sai teoks polaar-alpi botaanikaaed Kirovskis. Ta oli ka N. J. Vavilovi nim. Ülevenemaalise Taimekasvatuse Instituudi (VIR) Pavlovski katsejaama üks rajajatest, mis on siiani kuulus ja tunnustatud.

Johan Eichfeld sai oma teadussaavutuste eest 1936. a. doktorikraadi ilma väitekirja kaitsmata. Ta oli teadusliku polaarmaaviljeluse looja.

Peale II maailmasõda oli Johan Eichfeld seotud jälle Eestiga. Ta oli 1950-1968. a. Eesti NSV Teaduste Akadeemia president, samuti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige (1953), Üleliidulise V. I. Lenini nim. Põllumajanduse Akadeemia akadeemik (1935), Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik (1946) ja riigimehena Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees (1958 – 1961) ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja (1958 – 1961). Tänu neile ametitele sai võimalikuks ka

Tallinna Botaanikaaia kui uurimisinstituudi loomine Eesti NSV Teaduste Akadeemia alluvusse. Tallinna Botaanikaaia kui uurimisasutuse rajamine küpses akadeemik J. Eichfeldi meeltes juba 1950. aastate algul, mil ta koos Aleksander Niine ja Alli Süvalepaga asus Pollist, Reediku Puukoolist ja mujalt koguma kokku taimi ENSV TA Põllumajandusinstituudi Lillekülas asuvasse katsejaama, millest sai TA Eksperimentaalbaas. Juba 8. oktoobril 1952. a. võttis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidium akadeemik J. Eichfeldi ettepanekul vastu põhimõttelise otsuse botaanikaaia organiseerimise kohta Tallinnas.

Vastavalt TA Presiidiumi taotlusele võttiski Eesti NSV Ministrite Nõukogu Büroo 6. juunil 1956. a. vastu otsuse Teaduste Akadeemiale alluva botaanikaaia organiseerimise kohta Tallinnas. TA Eksperimentaalbaasist sai TA Bioloogia Eksperimentaalbaas (hilisem TA Eksperimentaalbioloogia Instituut), mille koosseisu moodustati 27. oktoobril 1956. a. dekoratiivaianduse sektor, mis asus täitma botaanikaaia asutamise initsiatiivgrupi funktsioone. Lillekülas asuvaisse aiandeisse koguti ja kasvatati tulevase Tallinna Botaanikaaia jaoks taimmaterjal.

8. jaanuaril 1959. a. anti välja ministrite Nõukogu määrus nr. 3 Tallinna Botaanikaaia organiseerimise kohta ja eraldati Kloostrimetsas 126,5 ha suurune maa-ala ning töö algas. 1. detsembril 1961. a. asutati TA Tallinna Botaanikaaed, mille koosseisus asusid tööle dekoratiivaianduse ja dendroloogia ning introduktsiooni sektor.

Akadeemik Johan Eichfeld oli mitmekülgne teadlane. Ta organiseeris kompleksseid uuringuid maafondi ratsionaalseks kasutamiseks mullastiku, soode ja söödabaasi alal. Ta tundis huvi ka iluaianduse vastu ja tegeles sordiaretusega oma koduaias ja TA Tallinna Botaanikaaias. Tema aretatud õrnroosa polüantroos “Mõrsjaroos” on siiani üks vastupidavamaid peenraroosisorte, samuti “Lumivalgeke” ja “Kevad” (valged polüantroosid). Täiesti külmakindel pargiroos siiani on kurdlehise kibuvitsa tumeroosa sort “Wasablan”, kes juba aastakümneid õilmitseb rikkalikult igal suvel botaanikaaia rosaariumis. J. Eichfeldilt pärinevad veel mitmed peenraroosisordid, nagu “Kolhoositar”, “Kobarroos”, “Friedebert Tuglas”, “Säde”, “Tallinn” ning mitmed hübriidid – “Narva”, “Mordvalanna”, “Estonia”, “Noorus” ja “Mordva”. Peale rooside on ta aretanud ilusate suurte tumelillade õitega väga hinnatud sarvkannikesesordi “Lydia” ja mitmed gladioolisordid nagu “Kuldtäht”, “Tanja”, “Ukraina”, “Pioneer” (koos T. Vetšerjabinaga Leningradis).

Enim sorte ja hübriide on akadeemik J. Eichfeldil saadud mitmete priimulaliikide omavahelisel vabal tolmlemisel. Üksikvaliku teel selekteeris ta üle 20 huvitava ja uudse värvusega talvekindla hübriidi, kellest paljud said ka sorditunnistuse. Mitmete sortide aretamisel oli koostöö koos Tallinna Botaanikaaia teadlase Alli Süvalepaga. J. Eichfeldi aretatud kõrge priimula sortidest ja hübriididest on tuntumad “Eha” (lõheroosa), “Esmik”, “Kardinal” ja “Samet” (sametised punakaslillad), “Hämar” (pruunikaspunane), “Kenar”, “Kuldne”, ja “Helios” (kollased), “Madli” ja “Roosi” (roosad), “Murel”, “Särav”, “Sõstra” ja “Tungal” (punased), “Lein” (mustjaspunane) ning “Mall” (sirelililla). Varretu priimula sortidest oli populaarseim sort “Purpurvaip”, kes moodustas laiuvaid madalakasvulisi purpurpunases õitemeres padjakesi. Ei puudunud ka siniseõielised hübriidid – tumesinine “Kosmos” ja helesinine “Siniallikas”, kuid nende lühiealisus ja talvitumine jättis soovida.

Peale ilutaimede aretas J. Eichfeld veel maguskirsisorte. “Meelika”, “Johan” (“Priima”) ja ”Norri” (“Nord”) on saadud koostöös Kalju Kasega Pollist.

Tõsimeelne teadlane akadeemik J. Eichfeld tundis huvi paljude erinevate teaduse arengusuundade vastu, nende seas ka Lõssenko poolt propageeritava ühe liigi hüppelise teiseks liigiks muutumise teooria vastu. See tõi endaga kaasa ülejäänud teadlaste muige tema sellealase tegevuse ja arvamiste suhtes. Kuid tema kaasaegsed kolleegid on ka öelnud: Eichfeld oli tore mees, tegi rohkem head, kui praegu räägitakse.

Tema töid ja tegevust on hinnatud väga kõrgelt: Omaaegsetest autasudest on talle omistatud 6 Lenini ordenit (1935, 1948, 1950, 1954, 1958 ja 1963); Eesti NSV teenelise teadlase aunimetus (1953), Sotsialistliku töö kangelase aunimetus (1963), Tööpunalipu orden (1945, 1953) ning mitmed riiklikud autasud ja preemiad.

Akadeemik Johan Eichfeld suri 20. aprillil 1989. a. Tallinnas.

Koostas Else Liventaal
Tallinna Botaanikaaia vanemaednik